Mu beebi sünnilugu

Kõige olulisemaks sündmuseks minu elus on olnud kindlasti sünnitus. Meie beebiplaneerimine sai alguse 2016. aasta juunis, kui sattusin internetist lugema artikleid ja postitusi sellest, et keskmiselt kulub tervel, noorel naisel rasestumiseks aega pool aastat kuni aasta. Beebiisu oli juba pikka aega olnud, kuid prioriteediks oli enne kool lõpetada. Minu jaoks oli suureks üllatuseks see, et rasestumiseks nii kaua aega kulub. Seega otsustasin beebipillide kasutamise lõpetada. Ajastus tundus sobiv - pool aastat rasestumiseks, ehk kooli lõpetamise ajaks oleks võinud hakata juba rasedust ootama. Aga oh seda elukest... Peale kaitsevahenditest loobumist olin ma juba esimesel võimalusel jäänud sedapsi. 9. augusti hommikul tegin testi, teine triip ilmus häguselt, aga siiski ilmus. Juba järgmisel päeval sain naistearstilt kinnitust - 3+1 nädalat rasedust. No see tuli nagu välk selgest taevast, sest nii kiiresti ma seda asja ju ei oodanud.
Tagant järgi rasedusele mõeldes möödus see aeg ikka väga ruttu. Esimesed kuud oli õuduste õudus. Iga hommikune oksendamine tundus minu jaoks juba õudusunenäona, mis ei lõppe kunagi. Halvematel päevadel kestis oksendamine kogu päeva. Õnneks oli sel ajal mul koolist ja tööst puhkus, eesmärgiga lõputööd kirjutada, kuid selle asemel tegelesin ma vetsupoti kallistamisega. Oksendamine lõppes vist alles kusagil 16 rasedusnädala ajal. Peale seda mingeid suuri probleeme nagu ei olnudki, aga ausalt öeldes minu jaoks küll see rasedus mingi eriline või elu ilusam aeg ei olnud. Oli ikka tore tunda oma beebikese liigutusi ja luksumisi, aga ega paks ikka kerge pole olla :D Õnneks võtsin raseduse vältel juurde täpselt 10 kg, nendest alles jäi koju tulemise hetkeks 2,5 kg, aga nüüdseks on need kõik läinud.
Vahepeal sain lõpetatud kooli ja käia veel töölgi. Sünnituspuhkusele jäin kohe esimesel võimalusel, kuna 24 tunniseid vahetusi üks rase naine teha ei jõua ja ega ei taha ka, eriti kui antakse võimalus kodus passida.
Alguses sai juba ära otsustatud asjaolu, et minu mees tuleb minuga sünnitusele kaasa. Üksi ma seda teha ei tahtnud ja ega kedagi teist ka väga sinna poleks soovinud. Sünnitust ma ei kartnud, ma lihtsalt ei osanud midagi karta. Ja no kuulujutud rääkisid ka seda, et kui emal on olnud lihtsad sünnitused, on tütrel ka. Minu emal olid lihtsad, lootsin, et tuleb mul ka. Tuhkagi... Ma tõesti olin terve raseduse aja mõelnud, et see sünnitus on ilus ja tore, võib-olla pisut valus, aga et ma saan hakkama. Aga ise ma tunnen, et ma ei saanud üldse selle sünnitusega hakkama :D

Sünnitustähtajaks pandi 21.aprill. Kuna selleks ajaks, ega ka tükk aega peale seda meie beebi välja tulla ei soovinud sain saatekirja esilekutsumisele 2.maiks. 2. mai hommikul kella 4 paiku hakkasid kodus mul esimest korda valud. Vahed oli 10 minuti kanti. Hommikul läksime kella 8.30ks sünnieelsesse osakonda, kus saime tükk aega passida, enne kui minuga tegelema hakati. Kella 12 ajal läbivaatuse ajal otsustati paigaldada emakakaela juurde balloon, mis aitab stimuleerida sünnitegevust. Pärast ballooni paigaldamist muutusid valud juba märgatavalt tugevamaks, kuid vahed olid ikka 10 minutiliste vahedega. Õhtusöögi ajaks olid valud juba päris tugevad. Murdepunkt saabus õhtul 21 aeg, kui puhkesid looteveed. Pärast seda läks asi ikka hulluks, iga valuhoo ajal oksendasin ning valud olid minu jaoks välja kannatamatud. Tund aega pidin sünnieelses osakonnas selles seisus kannatama, kuni lõpuks naistearst mind vaatama tuli. Kui päeval oli avatus paar cm, siis kell 22 oli avatus 4 cm. Lõpuks kolisime oma kodinatega järgmisele korrusele, sünnitusosakonda.
Sünnituspalatis aitas valusid õige vähe leevendada vannis ja dušši all olemine, aga kaua see veelõbu ei kestnud, kuna lõpuks otsustati mu vaevusi leevendada epiduraali paigaldamisega. Enne seda proovisin ka naerugaasi hingata, aga see ei tulnud mul üldse välja, sest sissehingamine oli nende valudega üpris võimatu. Aga epiduraaliga oli juba teine lugu. selle oleksid kasutusse võinud juba palju varem võtta. Pärast epiduraali mõjuma hakkamist oli mul ainult 2 valuhoogu veel, mis olid talutavad, aga peale seda hakkasid juba pressid ja no nende vastu ju valuvaigisti ei aita. Täpselt südaööl kontrollis ämmaemand avatust ja oli täisavatus. Kuna varasemalt olin lugenud, et mõni sünnitab 1-2 pressiga ära, siis lootsin, et varsti saab see õudus läbi, aga no kus sa sellega... Voodis pikali olla oli õudne, püsti rulaatori najal oli pisut kergem, aga väsisin seal ruttu ära. Ämmaemandalt küsides, et kas kuidagi muud moodi veel olla saan, oli vastuseks konkreetne "EI". Kas voodis selili või rulaatoriga püsti, ma ei tea miks siis üldse räägitakse nii paljudest võimalikest sünnitusasenditest kui seda reaalselt ei võimaldata. Üleüldse olen ma sünnituse nö toetamises väga pettunud. Mulle sattunud ämmaemand ei pakkunud üldse tuge ega toetust, millega oleks võinud mu arust selle sünnituse palju meeldivamaks muuta. Ega seda ei saagi kunagi vist ette teada, missugune ämmaemand sünnitusele satub või mis tujus ta parasjagu on. Aga nüüd tagasi mõeldes, oleks võinud ikka selle raha kokku koguda ja eraämmaka võtta. Igastahes, kui see pressimistunne tekkis, siis no ma olin ikka nii läbi ja väsinud, et õudne. Mul oli koguaeg joogijanu, ma ei saanud aru kaua ma veel pean pressima, ma ei osanudki pressida. Kusjuures õigest sellest pressimisasjast sain ma aru vahetult enne beebi sündi, sest siis otsustas ämmaemand mainida mida teha. 1,5 h mõttetut pressimist, siis mingi hetk ämmaemand ütles, et no nüüd tuleb beebi päriselt välja ära pressida.
Läbi valu, pisarate ja suremismõtete, saabus siiski kell 02:01 see hetk, mil mu armas pisibeebi välja pressitud sai, kaaludes 3940 grammi ja olles 52 cm pikk. Ja siin kohal sai kinnitust jälle üks vale -  ei muutunud see eelnev olukord midagi nii tühiseks ja ei ununenud, kui beebi rinnale sai, nagu räägitud on. Mina pigem olin sellest sünnitusest nii räsitud, et ma ei suutnud rõõmustada nii nagu oodanud olin oma pisikese ilmaime üle. 10 minutit hiljem tuli see õuduste lause, et 1 press on vaja veel teha, et platsentat ära sünnitada. Sama hull valu nagu sünnitus, aga õnneks ainult üks press!
Pärast veel ämmaemand õmbles mind nii umbes 45 minutit, pistete arvust pole õrna aimugi, kuna neid oli ilmselgelt hulgim. Sünnitusosakonnas olime veel mõned tunnid, perepalatisse saime kell 5 hommikul. Selleks ajaks olin juba nii üle väsinud, et ega und küll väga ei tulnud. Ülimalt õnnis tunne oli küll pikutada voodis päris oma beebiga ja armsa mehega. PS! Mu armas meheke siiani ei ole nõus edaspidi sünnitusele enam tulema, kuna see oli õudne :D Aga elukaaslase kohalolek oli minu jaoks väga oluline. Mul ei tekkinud kordagi tahtmist, et ta ära läheks vms. Hoidis kätt, andis vett juua, silitas pead ja vahetas oksekotti :D Väiksesed tegevused, aga nii olulised minu jaoks. Kusjuures ta oli terve aeg minuga, v.a see 15 minutit kui epiduraali paigaldamiseks ta ära saadeti palatist. Kui ennast tunnen sünnituse puhul ebaõnnestununa, siis mees sai mul küll suurepäraselt hakkama :)

Lapsi tahaksin ma kindlasti veel, aga ma ei tea tõesti kuidas ma need sünnitused üle elaksin...


Jällelugemiseni

Janely