Janely

Aeg läheb koguaeg lihtsalt nii ruttu, et ennegi kui aru saan on jälle päev läbi ja veel hullem, jälle nädal läbi. Viimane nädal on kuidagi nii tegus olnud, et eile õhtul oli mu elu suurimaks sooviks lihtsalt koju saada ja kodus olla. Lapsepuhkusel oleval emal võiks ju ometi elu vastupidi olla, et tahaks vahelduseks kodust välja saada :D  Nädal algas sellega, et käisin kohalikus perearstikeskuses töövestlusel. Pika mõtlemise ja arutlemise tulemusena jõudsin järeldusele, et sel aastal jääb kooli minek ära. Selle asemel olen beebiga kodus ja naudin ema-lapse aega ning uuest aastast lähen poole kohaga pereõena tööle. Beebi on siis küll alles 8-kuune, kuid minu tööpäevad on lühikesed ning ainult 2 korda nädalas. Beebi veedab nendel kahel päeval aega kas oma vanaema või vanavanaemaga. Raha on ju vaja ning sellises väikses kohas paremat tööpakkumist enam tulla ei saa. Peale lõunat läksime elukaaslase ja lapsega linna, et abistada mu vanemaid mõningate töödega. Kuna õhtuks me kõike vajalikku

Üle pika aja käisin ükspäev beebiga vankriga Tartus jalutamas. Mõnus karge sügisilm. Beebs magas vankris lausa 3 tundi jutti! Muidu oligi kõik peaaegus ilus ja tore, kui välja arvata need mõned poeskäigud, mis ette sai võetud. Mind on juba varasemalt häirinud see, kui lapsevankriga inimestele siis nö "teed ei anta". Ma ei arvagi ega väida nüüd, et lapsevankriga liiklejal peaks alati eesõigus olema, aga mu arust teistel lihtsam liikuda, kui vankriga ruttu jalust ära saab. Kuna ilmad külmad, oli vaja beebsule paksemat mütsi leida. Otsustasin läbi asutuda Kaubamaja lastepoodidest. Esimene mind pahandav olukord oligi siis, kui oli vaja 3. korruselt liftiga alla sõita. Liftide ees oli omajagu inimesi ootamas. Kui lift meie ees uksed lahti tegi, valgus silmapilkselt lift tädikesi täis. Neid oli seal umbes 5. Mina siis seisin sõnatult seal lifti ees, kuna ma sinna ilmselgelt enam ei mahtunud. Mis mul muud üle jäi, kui jäin uut lifti ootama lootuses, et ehk järgmise sõiduga saan alla

Kõige olulisemaks sündmuseks minu elus on olnud kindlasti sünnitus. Meie beebiplaneerimine sai alguse 2016. aasta juunis, kui sattusin internetist lugema artikleid ja postitusi sellest, et keskmiselt kulub tervel, noorel naisel rasestumiseks aega pool aastat kuni aasta. Beebiisu oli juba pikka aega olnud, kuid prioriteediks oli enne kool lõpetada. Minu jaoks oli suureks üllatuseks see, et rasestumiseks nii kaua aega kulub. Seega otsustasin beebipillide kasutamise lõpetada. Ajastus tundus sobiv - pool aastat rasestumiseks, ehk kooli lõpetamise ajaks oleks võinud hakata juba rasedust ootama. Aga oh seda elukest... Peale kaitsevahenditest loobumist olin ma juba esimesel võimalusel jäänud sedapsi. 9. augusti hommikul tegin testi, teine triip ilmus häguselt, aga siiski ilmus. Juba järgmisel päeval sain naistearstilt kinnitust - 3+1 nädalat rasedust. No see tuli nagu välk selgest taevast, sest nii kiiresti ma seda asja ju ei oodanud. Tagant järgi rasedusele mõeldes möödus see aeg ikka v

Meie kodu asub ühes pisikeses külas kolmekorruselises kortermajas. Elanud oleme siin koos elukaaslasega kaks ja pool aastat. Mina isiklikult elasin siin külas sünnist kuni 12 aastaseni. Siis kolisime vanematega Tartusse elama. Gümnaasiumi ajal oli mul vanematest eraldi koht kus elada, kuid kui meil maal korter üürnikest vabanema hakkas, otsustasin, et tahan ise hoopis siia elama tulla.  Mulle on jäänud mulje, et maale kolimist peetakse väga äärmuslikuks elumuutuseks, mitte ainult noorte poolt, vaid ka juba vanemate inimeste puhul. Minu tutvusringkonnas ka ikka käis neid jutte, et oh mis need noored seal tegema hakkavad ja küll varsti on linnas tagasi, et umbes ei saa hakkama seal. Mis mul siin rohkem hakkama saada on kui linnas? :D Ja pealegi, mul on kodust linna 25 km, see teeb umbes 20 minutit autosõitu. Seega võin ma mõnikord jõuda maalt linna kiiremini, kui teine inimene Tartus ühest linna otsast teise. Mulle isiklikult meeldib maal tunduvalt rohkem elada kui linnas. Ma sü