Vankriga linnas liiklemine

Üle pika aja käisin ükspäev beebiga vankriga Tartus jalutamas. Mõnus karge sügisilm. Beebs magas vankris lausa 3 tundi jutti! Muidu oligi kõik peaaegus ilus ja tore, kui välja arvata need mõned poeskäigud, mis ette sai võetud. Mind on juba varasemalt häirinud see, kui lapsevankriga inimestele siis nö "teed ei anta". Ma ei arvagi ega väida nüüd, et lapsevankriga liiklejal peaks alati eesõigus olema, aga mu arust teistel lihtsam liikuda, kui vankriga ruttu jalust ära saab. Kuna ilmad külmad, oli vaja beebsule paksemat mütsi leida. Otsustasin läbi asutuda Kaubamaja lastepoodidest. Esimene mind pahandav olukord oligi siis, kui oli vaja 3. korruselt liftiga alla sõita. Liftide ees oli omajagu inimesi ootamas. Kui lift meie ees uksed lahti tegi, valgus silmapilkselt lift tädikesi täis. Neid oli seal umbes 5. Mina siis seisin sõnatult seal lifti ees, kuna ma sinna ilmselgelt enam ei mahtunud. Mis mul muud üle jäi, kui jäin uut lifti ootama lootuses, et ehk järgmise sõiduga saan alla tagasi, sest no selle suure vankriga ma tõesti eskalaatoriga alla ei saa. Ja vat sellest ma aru ei saa, miks peavad inimesed, kellel pole suuri pakke, vankrit, ratastooli jne ilmtingimata liftiga sõitma. Jah ma ise ka olen varasemalt elus tahtnud just liftiga üles-alla sõita, aga ma ei ole kunagi tormanud sinna enne neid, kes konkreetselt VAJAVAD just lifti liiklemiseks. Aga noh, see selleks. Lifti ei mahtunud, mütsi ei leidnud, otsustasin poest minema minna. Aga näed sa, minema ka ei lasta poest. Seisan seal ukse ees ja inimesed muudkui pressivad poodi sisse ja kui mina üritan vankriga välja pressida end, tulevad sapised kommentaarid ja pilgud, mis võiks tappa. Lase ma ometi tulen sul eest ära ja sa mahud pingutamata sisse. Vanasti ikka kehtis ju viisakusreegel, enne lastakse välja ja siis astutakse sisse?
Veel sellest vankriga liikumisest üldiselt poodides. Ma ei tea kas ainult mulle tundub või teile ka, aga poodides on riiulite vahed tehtud ikka üpris kitsad. Ma iga poe üle ei kurda, aga lastetarbeid müüvas poes ja toidupoodides võiks ikka vahed nii suured olla, et vankriga vabalt mahuks liikuma, mitte et iga natukese aja tagant tuleb marsruuti muuta, et manööverdama mahuks.
Ühesõnaga, mu jaoks tundub linnas see vankriga liiklemine üpris tüütu ja närvesööv. Võib-olla ma olen lihtsalt ise nii kärsitu ja vinguv, aga tundub, et edaspidi ma püüan vankriga siiski jääda tänavatele ja nautida linnaloodust.


Jällelugemiseni

Janely