Meie koera lugu

Mulle isiklikult on terve elu koerad meeldinud ja kindel plaan oli kunagi ka endale koer võtta. Minu kogemused ja ootused seoses koeraga olid muidugi hoopis erinevad sellest, mis elu meil tegelikult praegu koos koeraga on.
Lugu sai alguse sellest, et peretuttavate koer oli käinud ulapeal ja valmis vorpinud kaks imearmsat kutsabeebit. Neid nähes ma muidugi kohe sulasin.

                    

Võtsime aega otsustamiseks ja läbirääkimiseks, kuid olin oma kutsikasoovis ülimalt elevil ja sihikindel, seega sai vastu võetud otsus, et kutsikas meie kodus elama hakkab. Meie lemmikuks sai pildil olev vasakpoolne pruun koer.
Tegemist on siis puhtatõulise kraantšiga - ema labrador, isa husky. Kutsika nimeks sai Ellie, tegemist siis emase koeraga. Alguses oli kodus ikka palju tegemist sellega, et kõik mis kutsile hambusse jäi, see näritud sai. Õues üritasin temaga käia nii palju kui võimalik, et vältida hädade tuppa tegemist. Õnneks sai õue küsimine ja hädade õue tegemine päris kiirelt selgeks ning sellega pikemalt pead vaevama ei pidanud.

                 

Nunnu päntajalg on märkamatult digimuutunud uskumatult pööraseks "elajaks" :D

                                          

Asjade tükeldamisega on aga hoopis vastupidine lugu. Sellest harjumusest ei ole loobunud ta siiani. Kõik mis vedeleb saab näritud, kõik mis ei vedele, saab vedelema pandud, et saaks näritud. Mänguasjad püsisid terved maksimaalselt mõned tunnid. Nüüd vanemas eas ( praegu 1 aastane ja 2 kuune) on jäänud mõned mänguasjad ikka püsima ka. Alguses kui ta üksi koju jätsime, oli tal võimalus kogu korteris lahti olla, aga kuna koju tulles oli tal iga kord varuks mõni üllatus, siis nüüd on ta üksinda kodus olles ühte tuppa kinni pandud.

Kevadel käisime koertekoolis ka, sealt õppisime juurde igasuguseid huvitavaid trikke, aga igapäevast normaalset käitumist päris selgeks ei saanud. Kui külalised tulevad, siis Ellie on väga sihikindel. Tuleb külalistele selga hüpata, neid lakkamatult lakkuda, pakkuda neile oma tatiseid mänguasju ja võimalusel neile ikka sülle ka ronida. Päeval passib Ellie väga palju köögiaknal, nagu õige külamutt ikka passib. Nähes seal mõnd koera või muud elukat, on vaja kindlasti hakata elueest välisukse vahet jooksma, kuna vaja välja minna "asju ajama". Nii kaua käib ja undab, kuni keegi alla annab ja temaga välja läheb või kui alles väljast tuldud, siis vaja paar kurjemat sõna öelda, et koer maha rahuneks.

Õues meeldib Elliele püüda liblikate ja muude lendavate putukate VARJUSID, kaevata, poriloikudes ja veekogudes möllata ning joosta. Lapsega õnneks leppis kohe algusest peale. Tahab küll koguaeg nuusutada ja ninaga nügida ning mänguasju vahetada, kuid kurje mõtteid pole siiani esinenud, ma arvan, et ei tule ka. Tulevikust saavad neist kindlasti head mängukaaslased :)

Üks naljakas "vajadus" on Elliel veel. Nimelt peab ta öösiti magama kindlasti voodis või diivanil. Ei, magamiseks ei sobi koertele mõeldud pesa, pehme vaip ega muu säärane. Algselt magas ta elutoa diivanil, aga kuna see määrdus kiirelt ning oli koguaeg karvane, siis tuli asjad ümber korraldada. Võtsime ta ööseks enda magamistuppa, aga kuna ta kindel eesmärk oli meie juurde voodisse trügida tuli taas uus plaan välja mõelda. Nii saigi otsustatud, et koer magab öösiti "oma" toas. Seal kus ta üksi olleski aega veedab. Seal on pisike diivan, kuhu me ta igal õhtul koos tema tekikesega magama saadame. Ja ongi kõigil elu hea. Igav meil igastahes selle hulluga ei hakka.

Jällelugeminseni
Janely